Sügisel oli sünnipäev

Tänavune pikk vihmane suvi ei meeldinud kellelegi, isegi mitte taimedele. Sel põhjusel valmisid sügisannid kas kiiresti, aeglaselt või ei andnudki õiget saaki. Sügise sünnipäeva ajaks polnud aiast suur midagi valida, välja arvatud uba, mis kasvas kui sein.   Oh üllatust, sügis algas imeilusa ilmaga. Mis siis muud - matkale. Kevadel jäi meie matk Hino järve äärde tegemata ja nüüd võtsime selle retke ette. Loodus oli imeilus. Kohe alguses seadsime eesmärgiks leida võimalikult palju erinevaid looduse märke. Ja neid jätkus. Enne Vetevana sildi juurde jõudmist oli Kristjan teinud juba 9 tähelepanekut. Seeni oli kogu teeäär tihedalt täis.     Hino järv pakkus imelist vaadet. Leidsime koha, kus teha väikest lõket ja küpsetada kaasavõetud vorsti ning leiba. Pärast sai veel metsa all hullata ja joosta. Päike paistis nii mõnusalt, et koori end paljaks ja võta või päikest.  Kodutee tundus olevat pikem ja raskem kui tulek, aga ometi jätkus silmailu ja uusi avastusi. Kuigi matka alguses sai mainitud, et me ei lähe mitte spordivõistlusele, ei saanud sellest nõuandest kaks poissi aru ja tormasid ees nagu noored sälud. Lõpp-punkti jõudsime ikka kõik. Vahe oli ainult selles - kes nägi ja nautis midagi ilusat ja kes jooksust ainult lõõtsutas. Ikkagi oli see üks tore päev. Nagu Janerin ütles – see oli minu kõige huvitavam koolipäev.